Tuleb tuttav ette..Vahel ronib minusse "vanakurat" ise ja siis ongi selline tunne, et minul on ainult õigus ja mina oskan seda või teist asja õieti teha...Mhm.. Tegelikult järgmisel päeval ma juba hakkan järgi mõtlema, mis oli sellise käitumise taga ja siis annaks kogu maailmale andeks...
See on nagu sisemine appihüüe ...
Tegelikult on selge, et kui Sa meeldid endale ja suhtud endasse austusega, siis peaks Sina teisi samasuguselt kohtlema. Kui oled oma tegemiste üle uhke, siis tunned sa ka vajadust kellegile ülevalt alla vaadata. Sa ei võistle kellegagi, sa teed oma asja hästi ja isegi siis kui näiteks ruumi siseneb inimene, kes teeb sama asja paremini.
Mõtle järele kui sageli oled mõelnud, et ma oskan ju seda või teist asja päris hästi...
Ja kui tuleb teine, kes oskab seda või teist paremini, siis ongi selline tunne, et ma pole midagi väärt.
Kui keegi on parem mingil alal, siis leidub mõni teine ala kus Sina oled parem: parem kuulaja, otsustaja jne.
Olen üle 60 aasta vana ja minu suhe oma välimusse, pole just kiita. Asi on oma keha leppimisega...
Mind kollitab tunne, et olen selline väike inetu paksuke, kes ei kõlba kuhugi. Noh, teate ju isegi...
Olen kaalu juurde võtnud ja siis jälle maha..
Rinnad ei ole enam nii täiuslikud....
Kõhust ja puusadest ei maksa kohe rääkidagi...
Kui ma peegli ees seisan, siis tundun endale koomilisena.
Aga ma olen rahul ja armastan ennast ja selle rahulolu harjutamiseks kulus aega. Aga sel pole enam mingit tähtsust. Muidugi kui ma oma enesehinnaguga tööd ei teeks, siis hakkaks üks hääl jälle kollitama, et ma olen inetu pardipoeg.
Iseennast tulebki armastada rohkem, sest siis saame armastada teisi inimesi.
Kui avad karbi kuhu on peidetud Sinu tõeline olemus, siis avastad Sa oma tõelise, särava MINA.
Tänan lugemast ja elame veel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar